Käisin Lätis kontserdil (väga hea), päeval sadas, tuul möllas, õhtul oli taevas selge ja tuul rahulik.
Käisin Tradil (väga hea), päeval sadas, kolmveerand publikust olid vihmakeepidega, kuid esimesed piisad tulid viimase loo ajal ja ka siis ootas sadu, kuni jõudsime katuse alla. Tuul oli muidugi selle võrra hullem.
Käisin tantsupeol (väga hea), mille päevane etendus oli kehva ilma tõttu ära jäetud. Õhtul oli ilm mõnus ja etendus samuti.
Käisin laulupeol (väga hea), ähvardati hoovihma ja sajab-ei saja olukorda. Terve päev oli parim ilm laulupeoks, mis olla saab – polnud ei päikest ega vihma.
Kuulan värsket Public Service Broadcastingu plaati (väga hea). Olen toas, kus vihma ei saja, kuid praegu on ka seal selge taevas ja täiskuu.
Mingi aeg püüdsin korra kuus jälje maha jätta, kuid detsember oli kiire ning kui see üks ots käest läks, ei saanud enam reele. Ja kuna midagi eriliselt ka ei põletanud, siis ei hakanud pressima.
Vahepeal on saanud läbi üks õudne asi, mille tõttu õnneks elu seisma ei jäänud ning kuigi täna sadas lund, on läbi saanud ka talv.
Teen hoogsalt tööd ja kuulan veel hoogsamalt Katzejammerit.
Mäletan, et väiksena vaatasin enda arust kõik MacGyveri osad ära, kuigi ilmselt jäi nii mõnigi vahele. Uut ei plaani vaadata.
Vaatan ja kuulan parem seda suurepärast versioon, kus iga natukese aja tagant on kuulda mõni element, käik või järgnevus tunnusmuusikast. 5:54 peal algav originaal on isegi natuke ebasobiv kogu selle suurepärasuse lõppu. 4:38 on siiski väga mõnus töötlus juba 100% äratuntavast põhiteemast.
Tabasin vana arvuti muusikakaustas tuhnides ja mõnusat muusikat kuulates, et küllaltki paljude lugudega tean, kus seda esimest korda kuulsin või mis teema sel perioodil oli, kui olin just uue loo või muusiku avastanud.
Näiteks One MC, One Delay puhul olin maal, riisusin heina pärnade all ja kuulasin Sony Ericsson k530i (milline sulnis telefon) abil (ilmselt Viker-) raadiot ning kui õigesti mäletan, siis mingit jazzisaadet, mis tutvustas Soomes toimuva ürituse esinejatid. Lugu jäi kummitama, suutsin sõnade abil loo üles leida ja nüüd, aastaid hiljem on endiselt sulnis suvi ja väsitav töö meeles. Lugu ka muidugi.
Kogu Foo Fightersi pundi avastasin, kui vaatasin telekat ja mingilt välismaiselt kanalilt näidati nende loo The Pretender video tegemist. Meeldis, jäi meelde. Kitarrifoorumis oli millalgi küllaltki samal ajal samuti FF osas teema, kus keegi kurtis, et laividel on laulu vähe kuulda, pillid mängivad üle. Keegi teine teadis, et neil ongi selline stiil. Uurisin jälle, jäin kuulama, kuulasin veel ja kuulan siiani hea meelega.
Avenged Sevenfoldiga läks küllaltki samamoodi. Keegi kitarrifoorumis küsis, et miks on trummaril kolm basstrummi, mille peale avasin ka ise lingi, jäin kuulama ja aeg-ajalt teen seda siiani.
Gigi D’Agostino plaadi kinkis kunagi Riho. Kuulasin ka. Siiani otsin ka tema lood üles, kui nostalgialainel olen ja noorusaja muusikamaitset meenutan. Siiski on tema lood meeles vaid läbi Transport Tycooni, täpsemalt kõrbekaardil, kus linnade vahel suuri raudteeühendusi ehitasin. Samamoodi kuulasin Viper Racingut mängides Britney Spearsi ja GTA I ajal mängis Michael Jackson. Viimast kuulasin ka siis, kui teises või kolmandas klassis Saadjärvest referaati kirjutasin.
Tegelt mitte, kooli algusest möödus 20 aastat, mandoliiniga on möödunud alles umbes kolm nädalat. Ja on äge. Mitte see, et ma juba vana olen, vaid see pisike pill, millega on üllatavalt lihtne lugusid õppida. Okei, kitarriga tehtud põhi on all ja lood seetõttu ka küllaltki tuttavad, kuid siiski, teistsugune häälestus, minu sõrmede jaoks liiga väiksed vahed astmete vahel ja muud sellist vabandused. Harjutan edasi. Täna juba kõlas peaaegu mängu moodi.
Akordideni pole veel jõudnud. Tegelikult vaatasin neid küll, kuid lihtsam on mööda kaela noote taga ajada kui akorde proovida. Kitarriga sai akordijaht kunagi läbi tehtud ja kohe üldse ei kisu uuesti proovima.
Mingi aeg tagasi testisin Sony MDR-7506 klappe. Täitsa okeid, kuid mu suurele peale natuke väiksed. Kõrvadel on liigne raskus, pika peale väsitab ja on valus. Lisaks on klappidel nahast padjad, mis tähendab, et sedasi kokku surudes on kõrvad varsti märjad. Vähemalt ei ole liigset välismüra sisse kosta ja loodetavasti ka muusikat väljapoole.
Kui kõigele lisaks on ka soov natuke rohkema alumise otsa järele (kuigi stuudiomonitorid peaks andma edasi täpselt selle, mis loosse on pandud), siis ei läinud kaua, kuni ma pakkisin hommikul kotti jälle oma 18€ maksnud Panasonicu juustu.
Sony sai ilmselt haisu ninna ja eile läksid mu odavad, mitmeid aastaid teeninud tublid klapid katki. Õnneks murdus vaid ühe poole kanali pealmine kate lahti, mis tähendab, et rohke teibiga on võimalik konstruktsiooni kenasti koos hoida. Ja kui pead väga ei raputa, ei ole teipi vajagi.
Testin klappe. Mingi sahin on sees, kui arvuti heli pole. Selle vastu aitab suurepäraselt see, kui arvutile öelda, et mängi head muusikat. Näiteks Public Service Broadcastingut, mida viimase nädala nautinud olen.
Midagi mõnusat. Esimene lugu, mida neilt kuulsin.
Seejärel midagi ägedat. Teine lugu, mida kuulsin.
Ja lõpuks midagi ilusat. Kolmas lugu.
Ja siis tulid muidugi mitmed teised lood, misjärel hakkasid plaadid Inglismaalt minu poole liikuma. Ja muidugi ka soov luuper küla pealt koju tuua ja pilli harjutama hakata.
… oli suurepärane. Pikalt oli tunne, et kui kohe piletit ostma ei tormanud, siis ju nii väga ei taha minna, kuid õnneks eksisin. Kuigi kõik lauljad ja muusikut on roteeruvad, siis peaks Scott Bradlee ise alaline liige olema. Eestis oli tema asemel paraku asendus, kes ei olnud igav, kuid kahjuks ka mitte särav.
Muusikud ja lauljad olid vägevad, kõik laulud paraku mitte nii tuttavad, kui parema nautimise nimel võinuks, kuid võimas elamus sellegipoolest. PMJ enda piltidelt on näha, et isegi peaminister astus kontserdilt ja lava tagant läbi.
Paraku polnud ka habemik Casey Abramsit selles tuuri osas kaasas.
Eurovisiooni esimese poolfinaali lugusid saab iseloomustada küllaltki sarnaselt. Õnts õnts, etno-õnts, tehno-õnts, ilus õnts, visuaal-õnts. Mõni erand on ka olnud, kuid järjepidevus on muljetavaldav.