Käisin Lätis kontserdil (väga hea), päeval sadas, tuul möllas, õhtul oli taevas selge ja tuul rahulik.
Käisin Tradil (väga hea), päeval sadas, kolmveerand publikust olid vihmakeepidega, kuid esimesed piisad tulid viimase loo ajal ja ka siis ootas sadu, kuni jõudsime katuse alla. Tuul oli muidugi selle võrra hullem.
Käisin tantsupeol (väga hea), mille päevane etendus oli kehva ilma tõttu ära jäetud. Õhtul oli ilm mõnus ja etendus samuti.
Käisin laulupeol (väga hea), ähvardati hoovihma ja sajab-ei saja olukorda. Terve päev oli parim ilm laulupeoks, mis olla saab – polnud ei päikest ega vihma.
Kuulan värsket Public Service Broadcastingu plaati (väga hea). Olen toas, kus vihma ei saja, kuid praegu on ka seal selge taevas ja täiskuu.
Mingi aeg püüdsin korra kuus jälje maha jätta, kuid detsember oli kiire ning kui see üks ots käest läks, ei saanud enam reele. Ja kuna midagi eriliselt ka ei põletanud, siis ei hakanud pressima.
Vahepeal on saanud läbi üks õudne asi, mille tõttu õnneks elu seisma ei jäänud ning kuigi täna sadas lund, on läbi saanud ka talv.
Teen hoogsalt tööd ja kuulan veel hoogsamalt Katzejammerit.
Mäletan, et väiksena vaatasin enda arust kõik MacGyveri osad ära, kuigi ilmselt jäi nii mõnigi vahele. Uut ei plaani vaadata.
Vaatan ja kuulan parem seda suurepärast versioon, kus iga natukese aja tagant on kuulda mõni element, käik või järgnevus tunnusmuusikast. 5:54 peal algav originaal on isegi natuke ebasobiv kogu selle suurepärasuse lõppu. 4:38 on siiski väga mõnus töötlus juba 100% äratuntavast põhiteemast.
Tabasin vana arvuti muusikakaustas tuhnides ja mõnusat muusikat kuulates, et küllaltki paljude lugudega tean, kus seda esimest korda kuulsin või mis teema sel perioodil oli, kui olin just uue loo või muusiku avastanud.
Näiteks One MC, One Delay puhul olin maal, riisusin heina pärnade all ja kuulasin Sony Ericsson k530i (milline sulnis telefon) abil (ilmselt Viker-) raadiot ning kui õigesti mäletan, siis mingit jazzisaadet, mis tutvustas Soomes toimuva ürituse esinejatid. Lugu jäi kummitama, suutsin sõnade abil loo üles leida ja nüüd, aastaid hiljem on endiselt sulnis suvi ja väsitav töö meeles. Lugu ka muidugi.
Kogu Foo Fightersi pundi avastasin, kui vaatasin telekat ja mingilt välismaiselt kanalilt näidati nende loo The Pretender video tegemist. Meeldis, jäi meelde. Kitarrifoorumis oli millalgi küllaltki samal ajal samuti FF osas teema, kus keegi kurtis, et laividel on laulu vähe kuulda, pillid mängivad üle. Keegi teine teadis, et neil ongi selline stiil. Uurisin jälle, jäin kuulama, kuulasin veel ja kuulan siiani hea meelega.
Avenged Sevenfoldiga läks küllaltki samamoodi. Keegi kitarrifoorumis küsis, et miks on trummaril kolm basstrummi, mille peale avasin ka ise lingi, jäin kuulama ja aeg-ajalt teen seda siiani.
Gigi D’Agostino plaadi kinkis kunagi Riho. Kuulasin ka. Siiani otsin ka tema lood üles, kui nostalgialainel olen ja noorusaja muusikamaitset meenutan. Siiski on tema lood meeles vaid läbi Transport Tycooni, täpsemalt kõrbekaardil, kus linnade vahel suuri raudteeühendusi ehitasin. Samamoodi kuulasin Viper Racingut mängides Britney Spearsi ja GTA I ajal mängis Michael Jackson. Viimast kuulasin ka siis, kui teises või kolmandas klassis Saadjärvest referaati kirjutasin.
Tegelt mitte, kooli algusest möödus 20 aastat, mandoliiniga on möödunud alles umbes kolm nädalat. Ja on äge. Mitte see, et ma juba vana olen, vaid see pisike pill, millega on üllatavalt lihtne lugusid õppida. Okei, kitarriga tehtud põhi on all ja lood seetõttu ka küllaltki tuttavad, kuid siiski, teistsugune häälestus, minu sõrmede jaoks liiga väiksed vahed astmete vahel ja muud sellist vabandused. Harjutan edasi. Täna juba kõlas peaaegu mängu moodi.
Akordideni pole veel jõudnud. Tegelikult vaatasin neid küll, kuid lihtsam on mööda kaela noote taga ajada kui akorde proovida. Kitarriga sai akordijaht kunagi läbi tehtud ja kohe üldse ei kisu uuesti proovima.
Märkasin oma postkasti uurides, et suvel on hävitav mõju kommunikatsioonispetsialistidele.
Täna olin mööndustega esimest päeva taas tööl. Kuuse puhkuse ja nädalase haigena kodus olemise sisse mahtusid siiski mõned tööpäevad, kuid püüan neist mitte mõelda. Tundub, et tööindu on, väsimust veel mitte ning kui saaks paika selle, et tööpäeva lõpus läheks ära koju, mitte ei jääks natukeseks veel (nagu juba täna juhtus), sest mõned asjad on vaja lõpetada, oleks täitsa tore.
Mul oli pärast kooli tihti muusikakoolis tunnid või trenn, kuid kuna ma elasin väga lähedal, tulin ma vahepeal koju. Ja kuna 9. kanali all oli äärmiselt meeldiv Cartoon Network, oli tegemist kui palju.
Mingil ajal sai isa kurjaks, et iga kord telekat avades on viimane kanal just Cartoon ja et kas ma päeval üldse muud teen peale teleka ees passimise. Edaspidi olin targem. Telekat kinni pannes vahetasin kanali Eesti omade peale tagasi. Ja äratuskella, mille järgi vaatasin, millal liikuma pean hakkama, viisin ka tagasi.
Enda arvates olin kaval ja kõik jäljed said kustutatud, kuid kas isa sai sellest aru või mitte, ei ole uurinud. Ilmselt on imelik küll, kui seni on alati telekas multikakanali peale jäänud ja siis ühest hetkest on olukord täpselt vastupidine.
/Kuulan RHCP uut plaati. Neljanda looni on seni meeldinud, loodetavasti läheb sedasi lõpuni./
Ühe kolleegi laps helistab päris tihti, et kord küsida, siis muret kurta jne. Kuna telefonikõnesid on kõigil ja palju, ei ole see häiriv. Ainus, mis muutub, on toon – ametlikust lapselikult nunnutavaks -, mille järgi saab aru, kellega parajasti kõne on.
See tuletas aga meelde aja, kui ma iga natukese aja tagant ise oma emale tööle helistasin. Siis mobiile veel polnud ning õpetajate toast pidi keegi teise koridori otsa (õnneks oli väike maja) teda kutsuma minema. Kutsumata jätta ka ei saa, sest kunagi ei tea, millal on kriis, millal mitte. Ja iga kord said õpilased oodata.
Mingi aeg, kui tekkisid mobiilid, oli asi lihtsam. Lauanumbrile helistama ei pidanud ehk jalavaev jäi ära, kuid mobiili sai vaikseks panna ning nii kiiret kättesaamist enam polnud. Ja ka tunnid jäid segamata.
Saatsin jaanuari alguses Tarkade klubisse ühe küsimuse. Täitsa pikemalt planeerimata, uitmõttena. Tundus äge teema tol hetkel pärast uurimistööd, et kindel olla küsimuse-vastuse õigsuses. Eelmisel nädalal sain kirja, et toredad inimesed stuudios leidsid, et see oli selle saate parim küsimus.
Okei, kahe linna peale mainiti ära siiski 3 küsimust, kuid see oli seal sees. Tore on ka see, et Tartu vastas õigesti, kindlustades sellega viigi. Tallinnal oli õige vastus laual, õnneks valisid valesti.
Nüüd ootab kilomeetrises lugemist ootavate raamatute nimekirjas oma aega Piiroja elulugu. Kuigi teema ei paelu mind just meeletult, jõdusin raamatut natuke sirvida ja see on väga paeluvalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud, mille tõttu ei pane seda kindlasti kõige taha peitu.
