Tabasin vana arvuti muusikakaustas tuhnides ja mõnusat muusikat kuulates, et küllaltki paljude lugudega tean, kus seda esimest korda kuulsin või mis teema sel perioodil oli, kui olin just uue loo või muusiku avastanud.

Näiteks One MC, One Delay puhul olin maal, riisusin heina pärnade all ja kuulasin Sony Ericsson k530i (milline sulnis telefon) abil (ilmselt Viker-) raadiot ning kui õigesti mäletan, siis mingit jazzisaadet, mis tutvustas Soomes toimuva ürituse esinejatid. Lugu jäi kummitama, suutsin sõnade abil loo üles leida ja nüüd, aastaid hiljem on endiselt sulnis suvi ja väsitav töö meeles. Lugu ka muidugi.

Kogu Foo Fightersi pundi avastasin, kui vaatasin telekat ja mingilt välismaiselt kanalilt näidati nende loo The Pretender video tegemist. Meeldis, jäi meelde. Kitarrifoorumis oli millalgi küllaltki samal ajal samuti FF osas teema, kus keegi kurtis, et laividel on laulu vähe kuulda, pillid mängivad üle. Keegi teine teadis, et neil ongi selline stiil. Uurisin jälle, jäin kuulama, kuulasin veel ja kuulan siiani hea meelega.

Avenged Sevenfoldiga läks küllaltki samamoodi. Keegi kitarrifoorumis küsis, et miks on trummaril kolm basstrummi, mille peale avasin ka ise lingi, jäin kuulama ja aeg-ajalt teen seda siiani.

Gigi D’Agostino plaadi kinkis kunagi Riho. Kuulasin ka. Siiani otsin ka tema lood üles, kui nostalgialainel olen ja noorusaja muusikamaitset meenutan. Siiski on tema lood meeles vaid läbi Transport Tycooni, täpsemalt kõrbekaardil, kus linnade vahel suuri raudteeühendusi ehitasin. Samamoodi kuulasin Viper Racingut mängides Britney Spearsi ja GTA I ajal mängis Michael Jackson. Viimast kuulasin ka siis, kui teises või kolmandas klassis Saadjärvest referaati kirjutasin.