Märkasin oma postkasti uurides, et suvel on hävitav mõju kommunikatsioonispetsialistidele.
Täna olin mööndustega esimest päeva taas tööl. Kuuse puhkuse ja nädalase haigena kodus olemise sisse mahtusid siiski mõned tööpäevad, kuid püüan neist mitte mõelda. Tundub, et tööindu on, väsimust veel mitte ning kui saaks paika selle, et tööpäeva lõpus läheks ära koju, mitte ei jääks natukeseks veel (nagu juba täna juhtus), sest mõned asjad on vaja lõpetada, oleks täitsa tore.
Mulle meeldib väga väga magada, samas meeldivad mulle hommikud. Nii laisad, kui saab lihtsalt vedeleda ja mõelda, et terve päev on veel ees, kui need, nagu näiteks tänane, mil kell 8 on juba 5 tundi üleval oldud, mitmes linnas asju aetud ja üldiselt produktiivne oldud. Pikk päev on veel ees.
Kui paar nädalat tagasi läksin pühapäeval vastu esmaspäeva magama hümni saatel (Vikerraadio mängib seda uue päeva alustuseks kell pool 6), siis täna olin ma sel ajal juba Mäo Statoilis, sõin pirukat ja jõin igaks juhuks, et und eemal hoida, kohvikakaod (kohv on üldiselt väga no-no värk). Püsti ei tõusnud ja kaasa ei laulnud, kuid mõne hetke mõtlesin Eesti peale küll. Igasuguseid toredaid asju saab tehtud.
Nüüd ootan pikisilmi, mil valgeks läheb, et saaks esimesi töökõnesid tegema hakata.
Muideks, aasta viimasel päeval läks raamat lõpuks trükki ning nädalajagu tagasi sai ka esitletud. Täna pean mõne portsu autorieksemplare posti panema. Väga vinge sai, mine ja osta endale ka!
Tagasi tööl. Esimene nädal puhkust kulus kirjutamisele, seega väga puhata ei saanud, teine nädal aga mõtlesin juba puhkuse lõpust ning juba see oligi läbi. Ei ole kaks nädalat ikka asjalik värk.
Liigutasin laual monitori 20 cm paremale (laud on natuke kaardus, seega vaatan ekraani ikka otse) ning sain vasakule käele järsku väga palju ruumi juurde. Töötegemise tuhin kasvas tunduvalt! Mitte et mul enne vasakul käel vähe ruumi olnuks, pilt on laual lihtsalt nii palju muutunud.
Pisiasjad valmistavad ikka rõõmu. Hetk tagasi avastasin, et saan telefoniga oma arvuti Spotifyd kontrollida (ilmselt ka vastupidi?), kui nad ühes võrgus istuvad. Arvuti taga istudes pole muidugi vahet, kas võtta kätte nina ees lebav telefon või teha paar lisaklikki hiirega, kuid tore siiski.
Veel aasta tagasi oli argipäevade ja nädalavahetuse vahe minu jaoks vaid selles, kas mõni koht või pood on lahti ja millisest graafikust bussiaegu vaadata. Töö ja kool olid suhteliselt vaba ja hajali graafikuga. Siis läksin aga esimest korda kellast kellani kontoritööle ning nädalavahetuse tähendus on (loodetavasti mitte igavesti) muutunud.
Kuigi mulle väga meeldib, mis ma teen, on reede ikkagi teistest mõnusam päev, sest kui õhtu saabub, ei pea järgmise päeva varajase tõusmise pärast muretsema.
Laupäev on mõnus päev, sest hommik on muretu ja ka järgmine päev on vaba.
Pühapäev ei ole aga enam nii mõnus päev, sest homme pean taas tööle minema. Taas, mulle väga meeldib mu igapäevatöö, kuid kui on sada muud asja kaelas, mille jaoks leidub aega vaid õhtul pärast tööd (ja uneajal) ning nädalavahetusel, tekib pühapäeviti tunne, et miks nimetatakse nädalavahetust küll puhkepäevadeks, kui pole aega puhkamiseks.
Siiski on lootust, et mõne kuu pärast saavad kõik need suured ajaröövlid oma lahenduse ning saan üle pika aja vaba aega teistmoodi täita.