Veel aasta tagasi oli argipäevade ja nädalavahetuse vahe minu jaoks vaid selles, kas mõni koht või pood on lahti ja millisest graafikust bussiaegu vaadata. Töö ja kool olid suhteliselt vaba ja hajali graafikuga. Siis läksin aga esimest korda kellast kellani kontoritööle ning nädalavahetuse tähendus on (loodetavasti mitte igavesti) muutunud.

Kuigi mulle väga meeldib, mis ma teen, on reede ikkagi teistest mõnusam päev, sest kui õhtu saabub, ei pea järgmise päeva varajase tõusmise pärast muretsema.

Laupäev on mõnus päev, sest hommik on muretu ja ka järgmine päev on vaba.

Pühapäev ei ole aga enam nii mõnus päev, sest homme pean taas tööle minema. Taas, mulle väga meeldib mu igapäevatöö, kuid kui on sada muud asja kaelas, mille jaoks leidub aega vaid õhtul pärast tööd (ja uneajal) ning nädalavahetusel, tekib pühapäeviti tunne, et miks nimetatakse nädalavahetust küll puhkepäevadeks, kui pole aega puhkamiseks.

Siiski on lootust, et mõne kuu pärast saavad kõik need suured ajaröövlid oma lahenduse ning saan üle pika aja vaba aega teistmoodi täita.