Täna õhtul on Tartus Viljandi Guitar Trio plaadiesitluskontsert, kuhu ma kahjuks ei jõua. Viimane kord oli Genialistide hämaras saalis väga mõnus kulgemine, kuid eks kuulan siis plaati mõned korrad rohkem.
VGTga seoses meenus aga hoopis natuke energilisem lugu, kus 2/3 bändist esindatud.
Tuleb välja, et edaspidi peab ka ühesuunalisel tänaval mõlemale poole vaatama.
Nägin jälle, kuidas üks seltskond kas Näituse või isegi juba Kuperjanovi tänavalt Veskisse keeras. Jäädi kiriku kandis pidama ja naerva seltskonna järgi julgen arvata, et tegu ei olnud kogemata juhtunuga.
Ka Kastani tänava ühesuunalisel osal olen paar korda seda omapärast nähtust kohanud. Kahju on olnud vaid sellest, et mitte kedagi polnud samal ajal vastu sõitmas. Tahtnuks näha, kuidas siis olukord laheneb. Kõigil juhtudel on jäänud mulje, et tegu polnud eksitusega.
Mitmed asjad on viimasel ajal nii eraelus kui tööl kuhjunud ning kuna ma pole veel kahjuks ühtset süsteemi paika saanud oma tööde nimekirja jaoks, on mul need nii ühe kui teise lehe peal natuke segamini. Lehed on kõik alles, kuid siiski mitte kõige mugavamalt.
Hiljuti sai üheks selliseks lehekeseks aga tühi A4 ning hea on asju hoogsalt juurde kirjutada, sest ruumi jätkub. Veel mõnusam on aga neid sealt maha tõmmata.
Olen püüdnud endal ka kalendrit korduvalt sisse seada, kuid see pole hästi õnnestunud.
Evernote on aga vaikselt käima minemas. Hea seegi.
Kunagine muusikavideo oli päris äge, nüüd on sellest valminud täispikk film. Või siis “on valmimas”. Ei toeta rahaliselt, kuid levitan sõna.
Kuna mõni aeg tagasi oli mu öökapiraamatuks Lood unustatud Tartust ning eriti vinge pildialbum Tartu kadunud vaated (siiani on läheduses, kapile oli lihtsalt ruumi vaja), on järgnev video eriliselt meeltmööda ja põnev vaatamine.
Andres Rootsi võttis kätte ning sõitis õues filmitud marsruudi läbi ja jäädvustas, kuidas on Tartu muutunud.
Postmodern Jukebox ehk jazzpianist Scott Bradlee, kes püüab muusika või loo halvaks tembeldamise asemel neist esmalt miskit kuulatavat valmis teha. Nagu näha, tuleb see tal koos erinevate muusikutega kenasti välja.
Kõiki tema (nende?) videosid näed siit.
Lõikuspeo tarbeks muundus Klapp Klupiks ning tehti midagi väga vinget:
Muidu parajalt energilist Klappi saab nüüd ka taustal tööd tehes kuulata. Klapp ise on igapäevaselt selline:
Käisin 2009. aastal Tartu 30. muusikapäevadel. Esimeses või teises reas istudes tabasin selle pildi, mis on internetis juba oma elu elama hakanud.
Veel aasta tagasi oli argipäevade ja nädalavahetuse vahe minu jaoks vaid selles, kas mõni koht või pood on lahti ja millisest graafikust bussiaegu vaadata. Töö ja kool olid suhteliselt vaba ja hajali graafikuga. Siis läksin aga esimest korda kellast kellani kontoritööle ning nädalavahetuse tähendus on (loodetavasti mitte igavesti) muutunud.
Kuigi mulle väga meeldib, mis ma teen, on reede ikkagi teistest mõnusam päev, sest kui õhtu saabub, ei pea järgmise päeva varajase tõusmise pärast muretsema.
Laupäev on mõnus päev, sest hommik on muretu ja ka järgmine päev on vaba.
Pühapäev ei ole aga enam nii mõnus päev, sest homme pean taas tööle minema. Taas, mulle väga meeldib mu igapäevatöö, kuid kui on sada muud asja kaelas, mille jaoks leidub aega vaid õhtul pärast tööd (ja uneajal) ning nädalavahetusel, tekib pühapäeviti tunne, et miks nimetatakse nädalavahetust küll puhkepäevadeks, kui pole aega puhkamiseks.
Siiski on lootust, et mõne kuu pärast saavad kõik need suured ajaröövlid oma lahenduse ning saan üle pika aja vaba aega teistmoodi täita.
Skype hakkas natuke aega tagasi uuendusi pakkuma. Eelmine kord suutsin vähemalt kuu aega neist hoiduda, kuid tüütu on kogu aeg seda akent eest ära ajada. Ehk ei tule sel korral mingit suurt jama, mille eest end eelmine kord hoida püüdsin (siis oli peamiseks teemaks vist Skype + Facebook + MSN + …).
Roheviku konverentsist, mida vedasin, tehti Tartu Vallavalitsuse tellimusel ka pisike klipp. ERR korjas samuti teema üles.