Kõndisin täna mööda Helsingit, natuke sõitsin trammiga ka, ning jõudsin arusaamale, et mulle see linn meeldib. Olen korduvalt siin käinud, kuid alati olles läbisõidul või siis liiga väike, et midagi mäletada. Täna sattusin esimest korda mõtleva ja mäletava inimesena jalgsi linna nägema ja tõesti meeldib.

Kaunid suured majad (kui miskit on kaunis, siis mida suurem ta on, seda rohkem kaunidust ju on!), mõnusasti liigendatud tänavad, tundus, et jalakäijatega arvestavad autojuhid, elu tänavatel ja esimestel korrustel. Rändasin täna muidugi mõne km ulatuses Läänesadamast (max kaugus jalgsi liikudes oli raudteejaam), kuid trammiga sõites nägin ka kohalikku lasnamäge ja kaugemaid servi ja see väga ei ehmatanud. Pariisi äärelinna jubedusega ei anna muidugi võrrelda, kuid kas sellele üldse miskit vastu saab?

Hämmastas see, kui täis olid söögikohad õhtul kella 8 ajal. Tundus, nagu kõik elanikud oleks kodus söömise asemel välja tulnud.