Ühe kolleegi laps helistab päris tihti, et kord küsida, siis muret kurta jne. Kuna telefonikõnesid on kõigil ja palju, ei ole see häiriv. Ainus, mis muutub, on toon – ametlikust lapselikult nunnutavaks -, mille järgi saab aru, kellega parajasti kõne on.

See tuletas aga meelde aja, kui ma iga natukese aja tagant ise oma emale tööle helistasin. Siis mobiile veel polnud ning õpetajate toast pidi keegi teise koridori otsa (õnneks oli väike maja) teda kutsuma minema. Kutsumata jätta ka ei saa, sest kunagi ei tea, millal on kriis, millal mitte. Ja iga kord said õpilased oodata.

Mingi aeg, kui tekkisid mobiilid, oli asi lihtsam. Lauanumbrile helistama ei pidanud ehk jalavaev jäi ära, kuid mobiili sai vaikseks panna ning nii kiiret kättesaamist enam polnud. Ja ka tunnid jäid segamata.

Ma olen ikka päris tüütu olnud.